järeleandmisi neid valmistavate inimeste tasus, tootaine kvaliteedis ja tootmise protsessi ohutuses. Inimesed ei julge samas vastu protestida, et töötasu suureneks, sest kardetakse ilma jääda ka sellest viimasest perele tulutoovast töökohast. Kontrolli ja töötingimuste parandamist saab tootjalt nõuda riik ning kohalikud ametnikud. Sageli on aga sellistes piirkondades ebastabiilne poliitiline olukord ning seega keegi ei kontrolligi nende reeglite täitmist. Nende tingimuste parandamiseks peab ka tarbija ise mõtisklema. Kas on parem nõuda kvaliteeti ning maksta see eest õiglast hinda või siis jätkata nii nagu praegu, nõuda pidevalt odavamaid riideesemeid, mõtlemata sellega kaasnevatele mõjudele keskkonnale, iseendale ning ka teistele? Mina pooldaksin rohkem esimest varianti, kuid samas, kes ei tahaks odavamalt riideid saada. See otsus jääb aga igaühe enda südametunnistusele.
o väike jätkusuutlikkus KOV ka ei aita- delegeerimine ei sisalda teenuste edasi arendamisega seotud vahendeid o MTÜ-de vähene haldussuutlikkus, vähesed ressursid o MTÜde vähene koostöö omavahel o Ebapiisav konkurents ja valik pakkujate seas o Lepingute lühiajalisus (1a)- partnerlussuhete kujundamiseks ebapiisav, teenuse stabiilsuseks ja kvaliteediks o Raskused tulemuste mõõtmisel. KOV ei kontrolligi tihti. o Bürokraatia liiga suur MTÜde jaoks o KOV-ide vähene teadlikkus. Tihti KOV toetab MTÜ-sid, mitte ei delegeeri neile teenust ja kasu ei saa KOV. KOV lükkab lihtsalt vastutuse MTÜ-le KOV ei taha ennast detsentraliseerida-lihsalt lisaressurss KOV ei taha teiste KOV-ide MTÜ-sid ja teenus jääb osutamata Ebaselge rahastamine KOV poolt- pole täpselt määratud 6
annaabi.ee 
