Öösaar
kui viimane löök oli kõlanud, toimus merel midagi kummalist. Meri hakkas tohutult
mäslema, valgussähvakad lõid kõikjale ja minu purjekas ei liikunud enam edasi. Minu
ette ja alla oli tekkinud üks kummaline saar. Ümberringi oli pilkane pimedus, kuu oli
kuhugi kadunud, ka merd minu ümber polnud enam näha. Otsisin taskulampi, mis pidi
kuskil purjekas olema, kui ühel hetkel rabas keegi minust kinni, tundsin pisikesi, kuid
väga tugevaid käsi enda õlal. Haarasin temast kinni ning kompisin, kellega mul tegu
võiks olla, kuid sellel hetkel leidsin lambi ja süütasin selle põlema. Nägin enda ees
pikkade juustega, ümmarguse näoga, lühikese ja jässaka kehaga ning hiiglaslike
jalalabadega olevust. Tema suurtes kuu suurustes silmades helkis kummaline tuluke, mis
samas oli hirmutav, kuid samas ka rahumeelne. Sain endast võitu ja püüdsin aru saada
kuhu ma olin sattunud. Olin kuulnud ühelt meremehelt kunagi ammu, et on olemas
annaabi.ee 
