Armastus on see..
Oma raamatus ,,Kõrboja peremees" on
Anton Hansen Tammsaare kirjutanud: ,,Mehed on ikka niisukesed jooksevad ja jooksevad
su järele, aga niipea, kui kätte saavad, kaovad, kui kulutuli." Nii võis see olla raamatu
kirjutamise ajal 100 aastat tagasi, aga on ka praegu. Mulle tundub, et ei mehed ega naised
mõista, kui neile esmalt ära öeldakse. Nad ei jäta oma silmarõõmu enne rahule, kui saavad
võimaluse olla temaga koos. Tihti antaksegi lillesülemitele, kaisukarudele, kommikarpidele ja
järjepidevusele järgi. Mõne aja pärast aga tekib rutiin ning huvi kaob ja valitakse uus
sihtmärk, keda jahtida. See teeb aga hingeliselt inimestele väga haiget ning usun, et keegi
meist ei tahaks sellega elus kokku puutuda.
Armastus kui kõikehaarav tunne. See moment, kui vaatad oma kallima silmadesse ja kogu
muu maailm ununeb. Kõhus on naljakas tunne ning suurest õnnest tahaksid silmarõõmu
pooleks kallistada. Iga minuti tahaksid veeta temaga koos ning üksteisest eemal olles
annaabi.ee 
