(valdavaks kujunes kristlik usutunnistus). Usk on tänapäeval väga individuaalne. Tänapäeval on hakanud kaduma jumalikkus ning see on asendunud rohkemate teadmistega. Inimene on alati millessegi uskunud: paljud inimesed usuvad mingit religiooni ning teised jällegi usuvad, et nad ei usu. Inimkond pöörab rohkem tähelepanu juttudele ja uskumustele, mida ta tõeks peab ja hakkab rohkem tähtsustama traditsioone ning looma enda jaoks uusi kombeid ja väljamõtlema kombestikke. Oleme usuhullud, ilma et me tunnistaks seda hullust endale. Nietzsche tappis meie jaoks Jumala, et me suudaks luua uue religiooni, kus saame kõik pürgida jumalaks. Meie arvutid on täis teavet, mida ei vajatagi ja Internet pungil infot, mida usume pimesi. Maailm on muutunud nii väikseks, et teave liigub ühelt mandrilt teisele vaid sekunditega, mis tähendab, et kaob ooteaeg, mis omakorda loob väga hea kasvupinnase, et informatsiooni hulk kasvaks. Mis jällegi muudab ,,jumalaks" saamise
Peamiselt on analüüsitud kaupmeeste korporatsioonide- rae, Suurgildi ja Mustpeade Vennaskonna pidustusi. Uurimuse ajalised piirid ulatuvad 14.saj.keskpaigast 16.saj keskpaigani. Autor ei piirdu vaid kommete ja peolaua kirjeldamisega, vaid analüüsib pidustusi lähtuvalt mitmetest aspektidest. Pidustuse olulisust saab järeldada kasutatud terminite, kestuse ja kulutatud raha hulga järgi. Seejärel analüüsib autor üksikuid pidustusi ja nende kombestikke eraldi. Siin vaatleb ta ettevalmistamise ja läbiviimise korda. Tähelepanu pööratakse korporatsioonidevahelisele koostööle ja suhtlemisele. Pidustused olid kahtlemata ka enesenäitamise vahendiks, seega peegeldasid nad linnas valitsevaid sotsiaalseid hierarhiaid. Nagu juba öeldud sai, nimetati gildide ja vennaskondade raames peetud ilmalikke pidustusi jootudeks(drunke). See oli ligi kahenädalane keeruka programmiga pidutsükkel, kus
annaabi.ee 
