Sellest räägiti linnas pikka aega. Kaheksa aastaselt astus Jaan kooli, aga seal ta hästi hakkama ei saanud, nii et kuueteistkümneaastasena lubasid ta vanemad tal sealt lahkuda. Ühel päeval rannas paati nähes mõtiskles ta, et miks pole paadid nii tehtud, et nendega saaks korraga nii vees, maal kui õhus sõita. Mõeldud-tehtud. Oma tagahoovis hakkas ta siis sellist masinat ehitama. Jaan ja Saalomon jõid ennast mõlemad purju ja põrkasid Saalomoni ukse peal kokku. Nad mõlemad komberdasid Saalomoni korterisse ja jäid sinna magama. Ööseks sidus Saalomon Jaani enda külge, et too minema ei läheks. Hommikul ärgates oli Jaan voodi alla kukkunud. Nad tutvustasid ennast üksteisele ja sõid hommikust. Hommiksöögi ajal vahetati mõtteid ja vaieldi, lõpuks jõuti järeldusele, et üks teine arust rumal ja teine esimese arust loll oli. Lõpuks Jaan lahkus. Samal ajal üritasid nii Jaan kui Saalomon oma soove täita, küll siis ehitamises ja luuletamises.
inimestelt on võetud priius ja nad peavad pikki tunde tillukeses kuudis sitsima, kuni kannikatele ilmuvad lamatised. Just samasuguste emotsioonide ajel kinkisid lahked vene eided tsaariajal külasid läbivatele sunnitööliste vooridele leiba: sööge, pojukesed, jumal on armuline! Hale oli ju vaadata suurt hulka ahelais mehi, kes valvurite range pilgu all teosammul mööda porist rada komberdasid. Ka ummikus istuvatele autojuhtidele võiks läbi autoakna midagi maitsvat suhu pista ja lohutada: kannata ära, tuvike, kord jõuad sinagi koju! Jah, aheldatud sunnitööline on nukker, kuid samas ka turvaline vaatepilt. Kujutagem ette, et seesama mees ei vaaruks mitte teiste vangidega ühtses kolonnis, vaid lippaks vabalt mööda metsa ringi, kirves õlal ja pussnuga vööl. Kohe hakkab õudne! Ning autojuhtidega on sama
kadus sünge mürinaga kauguses. Vilu tuulepuhang pani sahisema kõik lehed ja puistas tuha helvestena tuleaseme ümber laiali. Uus ere välgatus valgustas metsa ja sellele järgnes otsekohe kärgatus, mis näis purustavat puude ladvad otse poiste peade kohal. Nad surusid end sellele järgnenud pilkases pimeduses hirmunult üksteise vastu. Mõned suured vihmapiisad langesid krabinal lehtedele. «Ruttu, poisid, lähme telki!» hüüdis Tom. Nad kargasid üles ja komberdasid pimeduses üle juurte ning läbi vääntaimede igaüks ise suunas. Raevu- 107 kas tormi-iil mühises läbi puude, pannes oma teel kõik vinguma. Oks pimestav välgusähvatus järgnes teisele, üks kõrvulukustav kõuekärgatus teisele. Ja n ü ü d hakkas vihma voolama nagu oavarrest ja tõusev torm kihutas seda laiade ojadena mööda maapinda. Poisid hüüdsid üksteist, kuid tuulekohin ja kõuekärgatused matsid nende hääled täielikult enda alla
annaabi.ee 
