(kastraadile), siis muutus naiste esinemine meeste kostüümides. See traditsioon levis kõikidesse teatrivormidesse. 18. ja 19. sajandil hakati kirjutama kindlatele artistidele. Sopranil ja metsosopranil hakati vahet tegema alles 19. sajandi teisel poolel. Enne 1850. aastat loodud sopranirollid on meie mõistes kirjutatud metsosopranile. Soprani hääletüübid: : 1. Koloratuursopran. Koloratuursopranitel on kergem ja kõrgem hääl. Nende hääle ulatus on 2,5 oktaavi ja lõppeb 3. oktaavi fga. Mõni laulab isegi 4. oktaavi cni. Pisut kõrgem, kui lüüriline sopran, võimeline laulma eriti virtuoosseid partiisid. Kõige tuntum koloratuursopran Eestis on Margarita Voites. 2. Lüüriline sopran Lüüriline sopran on kõige loomulikum naisehääl. Kerge ja särava tämbriga. 3. Dramaatiline sopran Dramaatiline sopran sobib Wagneri ja Verdi ooperitesse, kuid nende puudusel
vahet tegema alles 19. sajandi teisel poolel. Metsosopran on siis madal sopran. Mitte kunagi ei ole täiesti selget vahet tehtud kontraaldi, metsosoprani ja madala soprani vahel. Alles 19. sajandil hakati kasutama metsosoprani nimetust, kui heliloojad hakkasid nõudma järjest suuremat hääleulatust. Enne 1850. aastat loodud sopranirollid on meie mõistes kirjutatud metsosopranile. 4 SOPRANI HÄÄLETÜÜBID 1. Koloratuursopran. Koloratuursopranitel on kergem ja kõrgem hääl. Nende hääle ulatus on 2,5 oktaavi ja lõppeb 3. oktaavi f-ga. Mõni laulab isegi 4. oktaavi c-ni. Pisut kõrgem, kui lüüriline sopran, võimeline laulma eriti virtuoosseid partiisid. Kõige tuntum koloratuursopran Eestis on Margarita Voites. 2. Lüüriline sopran Lüüriline sopran on kõige loomulikum naisehääl. Kerge ja särava tämbriga. Lüürilised sopranid ooperites on näiteks Mimi (Boheem/Puccini),
annaabi.ee 
