Isekas Hiiglane Kord elas Hiiglane, kes elas lossis. Tal oli väga suur ja ilus aed, kus õitses palju lilli, kasvas pehme rohi ja kus oli 12 virsikupuud. Seal laulsid ka paljud linnud ja kogu aeg päike säras. Kord läks Hiiglane oma sõbrale, Cornwalli Kollile külla. Kõik need 7 aastat, mis Hiiglane ära oli, mängisid lapsed peale kooli Hiiglase aias. Neile väga meeldis seal. Kui Hiiglane tagasi koju jõudis, oli ta väga kuri laste peale ja käskis neil kohe lahkuda. Lastega koos kadus ka päike ja kõik hea ning tuli asemele talv, põhjatuul, rahe, pakane ja lumi. Ta ehitas lossi ümber suure müüri. Ühel hommikul kuulis Hiiglane väga ilusat laulu, ta märkas, et see on kõigest väike lind
Varsti tulid tulnukad jälle, kui kõige pisemgi kala või veemollusk oli välja arenenud. Seekord ei võlunud tulnukad enam vett, jääd, päikest ega vihma, vaid hoop muru ja puid. Nad panid lilleseemned maa sisse ning lilled hakkasid varsti kasvama. Planeet ongi valmis, mõtlesid kõik tulnukad, aga siiski oli üks asi, mis neid vaevas - nad ei osanud arvata, mis see on. Kõik oli ju ideaalne. Kui tulnukad olid mõelnud juba üle mitme-mitme aasta, siis plahvatas kõige pisemale kollile, kelle nimi oli Ollu-Kollu, pähe mõte. See oligi see mis neid vaevas - planeedi nimi. Kõik kollid olid rõõmsad, et said jagu sellest, mis neile kõige rohkem muret tekitas. Nad mõtlesid kõik koos planeedi nime, pakkudes erinevaid variante - Kollimaa, Lõbumaa, Nätsu-Pätsumaa. Aga ükski ei sobinud, sest need olid juba tulnukate planeedil olemas. Keskmine tulnukas arvas, et nad võiksid panna selle planeedi nimeks Maa, mis oli väga haruldane nimi
tulnukad jälle, kui kõige pisemgi kala või veemollusk oli välja arenenud. Seekord ei võlunud tulnukad enam vett, jääd, päikest ega vihma, vaid hoopiski muru ja puid. Aga lilleseemned panid nad maa sisse ning lilled hakkasid varsti juba kasvama. Planeet ongi valmis, mõtlesid kõik tulnukad, aga siiski oli üks asi, mis neid vaevas - nad ei osanud arvata, mis see on. Kõik oli ju ideaalne. Kui tulnukad olid mõelnud juba üle mitme-mitme aasta, siis plahvatas kõige pisemale kollile, kelle nimi olin Lollu-Kollu, pähe mõte. See oligi see mis neid vaevas - planeedi nimi. Kõik kollid olid rõõmsad, et said jagu sellest, mis neile muret valmistas. Nad mõtlesid kõik koos planeedi nime, pakkudes erinevaid variante - Kollimaa, Lõbumaa, Nätsu-Pätsumaa. Aga ükski ei sobinud, sest need olid juba tulnukate planeedil olemas. Keskmine tulnukas arvas, et nad võiksid panna selle planeedi nimeks Maa, kuna see oli väga haruldane nimi.Nii jäigi
koer näitustel. Pikakarvalisel kollil on uhke kohev karvkate, lühikarvalisel lühike ja liibuv. Kuid poolpüstised kõrvad ei tule iseenesest, need tuleb kutsikaeas alla panna spetsiaalse vahendiga või küsida nõu koerakasvatajalt. Pika- ja lühikarvalisi kollisid on kolme värvi: blue merle, tricolour ja soobel valgega. Kõigi nende ideaal turja kõrguseks on emasel 51-56 cm ja isastel 56-61 cm. Nende pea kuju on tõu aadliseisuse tunnus. Kui mõelda kollile, siis kindlasti mõnedele inimestele tuleb kohe meelde pikk nina. Tegelikult on neil pealagi koonuga samapikk, aga nad kulgevad paralleelselt, kuid üleminek koonule on märgatav. Kollide silmad on südamliku ilmega. Nad on keskmise suurusega, mandlikujulised ja lähestikku. Kõigil kollidel on väikesed poolpüstised kõrvad. Saba on nii pikk, et viimane sabalüli ulatub kannaosast allapoole. Ta ei tõsta seda kunagi seljale. Mõlemad koerad elavad keskmiselt 10-12 aastaseks.
annaabi.ee 
