Inimese vari
Kukkur oli peen töö, seda mõistis temagi. Ta katsus seda ja see paistis süsimust kui neegril. Ta vari langes kastes rohule mustana otsekui ta enese
värisevate sõrmedega ja lähendas silmile, mis nii vähe veel seletasid. jätk.
Ja siis mõistis ta äkki: ta pojal pidi olema palju raha, kui juba niisuguse varanduse Maret hakkas vabisema kogu kehast. Ta oli veel mõni sõud rannast eemal, kui
esimese ettejuhtuva kojutulija kätte usaldas. Ta pidi rikas ning suur härra olema, ja seda nõrkeva häälega ki-sendas:
oli ta juba ammugi arvanud! f "Jakob, Jakob, kas sina oled?"
Sest päevast peale sai rahakukkur vana Mareti imest-luse ja jumalduse esemeks. Ta Võõras ei vastanud kohe, siis mõmises ta:
ei kulutanud selle sisust midagi. Ustavana tahtis ta kõik poja tulekuni alles hoida
annaabi.ee 
