Kallile klassikaaslasele. Jälle on uus päev ja jälle kohtun ma sinuga. Sina, kes sa tuled hommikul nagu soe lõunatuul kargel sügishommikul. Sinu hääl paneb värisema mu keha ja erutab meeli. Hääl,mis on sügav ja sume nagu ookean. Sinu silmadesse võiks uppuda kogu mu maailm, nii põhjatud oma tumepruunis sügavuses. Ja su käed! Ei ole olemas sõnu nende tõeseks kirjeldamiseks. Nad on tugevad kui tammepuu vanaema taluõuel. Tunneksin end nendel kätel nii kindlalt ja kaitstuna. Oo jaa. Eriti pean lugu su kindlast meelest ja lõputust tarkusest ja teadmistejanust. See on nii hea! Kujutlen end tihti libistamas oma sõrmi läbi su siidise juuksepahmaku. See on nii hea ja soe tunne. Oled mulle mehelikkuse ja inimsuse kehastus! Mulle piisaks vaid mõnest viivust sinu tähelepanust, et minu päev oleks suurepärane. Naudin igat su sõna, sest iga su sõna on kui hõbedaselt voolav allikas- nii selge ja karastav. Ootan su pilku, et hellitada oma meeli selle p...
Pärast seda ei kuuldud mine tea kui kaua mitte midagi, ehk olgu võib-olla konnade krooksumist või midagi sihukest. Pärast keskööd läksid inimesed kaldal magama, siis jäid kaldad kaheks või kolmeks tunniks täitsa pimedaks, -- onnide aknad ei paistnud enam tulesädemetena. Need sädemed olid meile ajanäitajaks, -- esimene, mis jälle paistma hakkas, ütles, et hommik oli lähedal; siis otsisime koha, kuhu peitu minna, ja panime parve kinni. Ühel hommikul pärast koiduvalgust leidsin paadi, läksin üle jõe teisele kaldale -- see oli kõigest kahesaja küünra laugusel -- ja sõudsin umbes miili võrra mööda oja küpressimetsa; otsisin marju. Parajasti, kui möödudes nägin kohta, kus kariloomade-rada üle oja viis, nägin kaht meest mööda rada jooksvat nii ruttu kui jalad kandsid. Arvasin juba, et olen kadunud, sest alati, kui kedagi taga aeti, arvasin, et tagaaetav olen mina, -- või ehk on Jim. Pidin ruttu
annaabi.ee 
