aastal 16.juunil 1940.aastal esitas Nõukogude Liit Eestile nõudmise, täiendavata vägede sissetoomiseks. 17.juunil sõlmiti Narvas kindral Laidoneri ja armeekindral Kirill Meretskovi vahel protokoll, mis andis Punaarmeele baasideks maad. Protokoll sisaldas ka punkti, kus oli kästud tsiviilelanikkonnalt relvade ära korjamine 48 tunni jooksul peale protokollile alla kirjutamist. Kuna ka kaitseliitlased läksid tsiviilelanikonna alla, pidid nad 18. ja 19.juunil oma relvad kogunemispunktidesse tooma.(L.Lõhmus 2009, 54) Relva äraandmise käsku, eirati mõnel pool, selleks kasutati erinevaid võimalusi. Näiteks anti arveloleva relva asemel ära mõni vanem kasutuskõlbmatu relv või teatati relva varastamisest või hävimisest. Püüti relvi ka ära rikkuda, kuna kardeti, et neid samu ära antud relvi hakatakse hiljem kasutama eestlaste vastu. 27.juunil likvideeriti kogu Kaitseliit, päev hiljem Noored Kotkad, Kodutütred ja Naiskodukaitse. (P.Silla 2002 99)
metsatöödele Komi ANSVsse (autonoomsesse ohvitseridekoolist julgeolekuorganite abista vabariiki). Väiksemaid küüditamisi toimus ka miseks 1275 töötajat, kes komandeeriti 24. Lätis ja Leedus. Esimene ulatuslikum sõjajärgne märtsi õhtuks kohaliku RJM operatiivgrup küüditamine viidi läbi 1948. aastal Leedus. Siis pide kogunemispunktidesse. Samaks ajaks deporteeriti 12 000 perekonda. Järgmisel aastal seadis ministeerium valmis ohvitseridest ja toimus suurküüditamine kõigis kolmes Balti seersantidest koosnevad reservgrupid, mida liiduvabariigis üheaegselt 1949. aasta märtsis hiljem ka kasutati (150200 inimest). tuli Eesti, Läti ja Leedu NSVst vastavalt NSV Konvoiväed (392
annaabi.ee 
