Tammsaare - "Juudit"
võimas, et seosed katkema kippusid. Mäletan, et kaotasin vaatajana pisut nagu pinna jalge alt - tahaks ikka
ju nii väga aru saada, kinni püüda, paika panna, samastuda... Eriti see viimane käis mul üle jõu.
Naine on saladus Vanemad ja targemad mehed, nagu Tammsaare ja Olovernes juba teavad: naine on
saladus. Ta on saladus igal juhul, ka siis, kui meile teinekord avatud raamatuna paistab (sest mis kasu on
kirjaoskamatul avatud raamatust?).
Sellesuvine Merle Palmiste Juudit meelitabki kogenematuma (mees)vaataja just sellesse lõksu. Tema
tegutsemise motiivid paistavad mehelikust vaatepunktist ju nii selged! Ta ise nii naiselik - tagasihoidlik ja
varjul, et mehedki laval ta kõrvale sel viisil ära mahuvad, et nende sõnade ja tegude mõte alles jääb ja
kaduma ei lähe. Ta ei ole kangelanna. Ta on naine, kelle puhul meile tundub, et me saame aru, miks ta üht
või teist asja teeb.