KINDA KUDUMINE Sõrmkinda kudumisel tuleb arvestada koemustrit. Käeseljalt sõrmedele ulatuva mustritriibu kudumisel peab arvestama, et see jääks sõrme keskele. Seepärast peab sõrme silmuste jagamine ja koemustri paigutus juba alguses teada olema. Lihtsa pöidlaauguga kinnas kootakse sõrmedeni nagu labakinnas. Pöidlakiiluga kindal algab kulu kudumine kõhe randmeosa järel. Tavaliselt toimub kulu kudumine õhksilmustega (koesse jääb auk). Ohksilmus võetakse vardale koesilmuste vahelt
Sõrmkinda kudumisel tuleb arvestada koemustrit. Käeseljalt sõrmedele ulatuva mustritriibu kudumisel peab arvestama, et see jääks sõrme keskele. Seepärast peab sõrme silmuste jagamine ja koemustri paigutus juba alguses teada olema. Lihtsa pöidlaauguga kinnas kootakse sõrmedeni nagu labakinnas. Pöidlakiiluga kindal algab kulu kudumine kõhe randmeosa järel. Tavaliselt toimub kulu kudumine õhksilmustega (koesse jääb auk). Ohksilmus võetakse vardale koesilmuste vahelt. Iga kasvatusringi järel kootakse 3--4 ringi kasvatamata. Joonisel märgivad punktid kasvatamise kohta. Kui pöidlakiilu kõrgus on paras, võetakse kiilusilmused abilõngale ja luuakse koelõngast nende köhale uued silmused, kuid nelja võrra vähem, ja kootakse edasi. Pärast pöidlaaugu tegemist kootakse 2--3 ringi, siis kootakse pöidlaaugu kummagi otsa köhal kaks silmust kokku. Kahandamisringile järgneb üks ring kahandamata. Nii kootakse, kuni jääb järele sama palju silmuseid, nagu ...
kontrollitavus peaks olema üks teaduslikku lähenemist võimaldav aspekt), sest raamatus esitatud piltidel näha allkirjadega kooskõlas olevat pole ilmselt mitte igaühele võimetekohane. Nii jäävad näiteks luigekaared märkamata joonistel [8] ja [74] ning megaliitmustrid joonistel [76] ja [72a]. Ebateaduslikuks peetakse üldiselt ka ad hoc tõestusi ja hüpoteese, mida M. Remmeli raamatus kohtab ometi nii mõneski kohas. Nii näiteks nähekase Mezini linnukujukestel koemustrit, et seeläbi seletada ja juba kiviaega tagasi viia rõivalõikeid, mida omakorda seotakse kiviaegsete linde kujutavate petroglüüfidega ning neid jällegi kiviaega ulatuva geomeetrilise mõtlemisega (Remmel 2007, 44-45, 76). Kui Imre Lakatosi teadusteooria alusel peavad uurimisprogrammile lisatavad teisendused olema iseseisvalt testitavad ja kontrollitavad (Chalmers 1998, 128), siis M. Remmeli teooria komponendid näivad esinevat omavahelises
annaabi.ee 
