Kõige tähtsam on silmale nähtamatu
Tänapäeval tuleb palju ette
peresid, kus puudub ühtsus ja kodutunne ja seda nt sellepärast, et vanemad on lahutatud.
Lapsed peavad jooksma ema juurest isa juurde ning vahel on mängus ka kasuema/isa. Sellised
perekonnad on tihti lõhestunud ning lastel on väga raske, eriti siis kui endine kodutunne on
kannatada saanud.
Teiseks väärtustan enim sõprade iseloomu ning selle all mõtlen just seda, et ma saan neid
usaldada ja tean, et nad on mulle alati olemas. Mõnes mõttes seostub see kodutundega, sest
kui kodutunde puhul ei olnud oluline pinna suurus, vaid inimeste panus, siis sõprusega on
täpselt samamoodi- oluline ei ole sõprade arv, vaid see, et mõlemad osapooled pingutaksid.
Minul näiteks on juba kuue aastasest saadik üks ja ainus parim sõbranna olnud ning see
sõprus püsib siiani. Me klapime üksteisega väga hästi ning usaldame teineteist jäägitult.
Sõprust ei saa silmaga näha, seda saad südamega tunda ja hoida.