Funktsionaalselt valkudel eristatav 4 erinevat tasandit, ainult esimene on geneetiliselt kindlaks määratud. Ülejäänud sõltuvad primaarsest ahelast. Valgud on väga amfiinsed. Valgu teiste struktuursete tasandite saavutamiseks on olemas spetsiaalsed kaitsevalgud, mis ümbritsevad ühte konkreetset polüpeptiidahelat kui ta toimetab. Peptiidside tuleneb keemiliselt, aga aminohapped määratakse ära geneetiliselt. Erinevate meetoditega oli võimalik identifitseerida 61 koodonit, need kodeerisid aminohappe asupaika. Ülejäänud 3 (nonsense või stop-koodon), mis ei kodeeri aminohapet, aga millega lõppeb ära mRNA, et rohkem aminohappeid sellele ahelale vaja ei ole. Valkudel on neli organisatoorset tasandit: 1. Primaarne = a/h järjestus, määratakse gen.koodi poolt mRNA. 2. Sekundaarne = kujuneb elektrostaatiliste jõududem ja vesiniksidemetega aminohapete vahel 3. Tertsiaarne = kolmemõõtmeline kuju, mis tagab funktsioon 4
Nende iseviljastumise tulemusena saadud F2 põlvkonnas toimus aga lahknemine seitsmeks erinevaks fenotüübiks suhtega 1 tumepunane/6 suhteliselt tumepunast/15 punast/20 vahepealset punast/15 helepunast/6 nõrgalt helepunast/1 valge. Seega kontrollisid terade värvust kolm sõltumatult segregeeruvat ja kombineeruvat osaliselt dominantset alleelipaari. Punase pigmendi intensiivsus sõltus sellest, mitu erinevat pigmenti kodeerivat alleeli järglastel oli. Tumepunastel (AA BB CC) kodeerisid kõik 6 alleeli pigmentide sünteesi, valgete (aa bb cc) puhul ei kodeerinud seda aga ei ükski alleel. Vahepealsed värvused avaldusid nende alleelide kombineerumiste tulemusena. Edward East vaatles korraga nii keskkonna kui ka erinevate alleelipaaride sõltumatu lahknemise ja kombineerumise osa järglaskonna pideva fenotüübilise muutlikkuse määramisel. Ta ristas kahte tubakataimede puhasliini (homosügoote), mis erinesid õiekroonide pikkuse poolest. Ühel liinil oli õite
Nende iseviljastumise tulemusena saadud F2 põlvkonnas toimus aga lahknemine seitsmeks erinevaks fenotüübiks suhtega 1 tumepunane/6 suhteliselt tumepunast/15 punast/20 vahepealset punast/15 helepunast/6 nõrgalt helepunast/1 valge. Seega kontrollisid terade värvust kolm sõltumatult segregeeruvat ja kombineeruvat osaliselt dominantset alleelipaari. Punase pigmendi intensiivsus sõltus sellest, mitu erinevat pigmenti kodeerivat alleeli järglastel oli. Tumepunastel (AA BB CC) kodeerisid kõik 6 alleeli pigmentide sünteesi, valgete (aa bb cc) puhul ei kodeerinud seda aga ei ükski alleel. Vahepealsed värvused avaldusid nende alleelide kombineerumiste tulemusena. Edward East vaatles korraga nii keskkonna kui ka erinevate alleelipaaride sõltumatu lahknemise ja kombineerumise osa järglaskonna pideva fenotüübilise muutlikkuse määramisel. Ta ristas kahte tubakataimede puhasliini (homosügoote), mis erinesid õiekroonide pikkuse poolest. Ühel liinil oli õite