Otsustasin aknast välja vaadata, kuhu me teel olime, aga minu üllatuseks ei olnudki bussil aknaid vaid oli klaaspõhi. Sealt paistsid öölaste majad nagu taevasse kõrguv trepp ja neid oli seal palju. Tundsin, et oleksin nagu sattunud muinasjuttu. Ühel hetkel käis kriiskav krigin ning buss pidurdas järsult, tundsin, et kukun kuskile maha. Ehmatasin ning leidsin ennast purjeka põrandalt voodi eest. Kajutis oli alles pime. Ajasin ennast püsti ning kobasin lambi järele, süütasin lambi ning jooksin tekile. Minu ümber säras sillerdav meri, päike hakkas tõusma ning eemalt paistis maa. Tekkis kahtlus kas paistab seal veel tõesti öölaste Öösaar või siiski kodusaar. Otsustasin laeva kursi saarele võtta ja järgi uurida oli see unes või ilmsi.
Umbes kaksteist korda hüüdsin Jimi, kuid ei saanud vastust. Haarasin siis kinni plangust, mis mind riivas, kui ma «vett tampisin», ja ujusin kalda suunas, planku ees lükates. Märkasin varsti, et vool kiskus vasema kalda poole, mis tähendas, et olin keerises; võtsin siis teise suuna. Olin sattunud pikka, viltuvedavasse, paari miilisesse keerisesse: nii kestis hulk aega, enne kui ma üle sain. 306 Jõudsin tervelt kaldani ja ronisin maale. Ei näinud kuigi kaugele, kobasin veerand miili võrra või rohkem üle ebatasase pinna, siis jooksin vastu suurt vanamoelist palkmaja, enne kui seda märkasin. Tahtsin kõrvale hiilida ja eemalduda, kuid palju koeri jooksis välja, nad hakkasid haukuma ja ulguma, ning ma pidasin paremaks liikumatult paigale jääda. 17. PEATÜKK Umbes poole minuti pärast hakkas keegi aknast rääkima, pead välja pistmata; ta ütles: «Jätke nüüd, poisid! Kes seal on?» Ma ütlesin: «Mina.» «Kes mina?» «George Jackson, sir.»
annaabi.ee 
