M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
himu magada, kuid olin nii unine, et tahtmata uinusin. Mõtlesin siis, et teen üsna väikese
uinaku.
Arvan aga, et see oli enam kui väike uinak, sest kui ärkasin. paistsid tähed heledasti, udu
oli kadunud ja paat liikus, pära ees, suurt jõekääru rnööda-edasi. Esiti rna ei teadnud, kus
ma olin; arvasin, et näen und. Kui mulle kõik hakkas meelde tulema, siis olid mälestused nii
segased, nagu oleks vahepeal terve nädal möödunud.
Jõgi oli siin kole lai; mõlemal kaldal knsvas kõige kõrgemaid ja jämedamaid puid. See oli
palgimets. tihe nagu müür, nii palju kui seletasin tähtede valgel. Vaatasin pärivett ja
nägin musta laiku veepinnal. Sõudsin selle suunas, aga kui sinna jõudsin, polnud seal
muud kui paar kokkuseotud palki. Siis nägin teist laiku ja kihutasin sellele järele; siis veel
üht -- ja seekord seda õiget. See oli parv.
255
Kui ma lähedale jõudsin, istus Jim, pea põlvedele vajunud, ja magas. Ta parem käsi rippus
üle tüürimis-aeru