Klorella kasvatamist teaduse tarbeks alustati juba 19. sajandil. Ta kujunes tähtsaks katsematerjaliks taimede hingamise ja fotosünteesi uurimisel. Taimede ainevahetuse üksikasjalikul väljaselgitamisel kasutatakse klorella kultuure veel tänapäevalgi. Rohkete uuringutega on selgunud, et klorella on inimeselegi väga väärtuslikuks toiduks. Nii sisaldab ta kõiki kaheksat aminohapet, mida täiskasvanud inimese organism ise ei suuda sünteesida. Klorellas leidub rohkesti ka mitmesuguseid vitamiine. Klorellasaagi saame ära kasutada peaaegu sajaprotsendiliselt, samal ajal kui enamikest põllukultuuridest suudame kasutada vaid poole. Teiseks annab klorellakultuur meile saaki aastaringselt, mitte üks kord aastas. Klorella kultiveerimist takistab aga jahe kliima ja vähene päikesevalgus. Lisaks toitainete ja hapniku saamisele on klorellat kasutatud ka biopuhastina õhu- ja veesaaste
väiksem germaaniumisisaldus kui okaspuudel. Paljudes taimedes on germaaniumisisaldus kümnetuhandik protsenti, kuid samal ajal on teatud seentes (torikseentes, torikulistes) seda kuni 100 korda rohkem. Neid torikulisi kasutab rahvameditsiin edukalt vähiravis. Asai väitel on toiduainetes sisalduvad germaaniumiühendid soodsas struktuuriga, mis on organismi poolt kergesti omastatavad. Veelgi rohkem on germaaniumi enennis (0,02-0,07%), teelehes, bambuses, klorellas, aaloes, küüslaugus ja mõnedes teistes taimedes. Ilmnes huvitav kokkulangevus: Aasia piirkondades, kus tarbitakse palju küüslauku, on haigestumine vähktõvesse tunduvalt väiksem kui Euroopas. Praeguseks on sünteesitud arvukalt germaaniumorgaanilisi ühendeid, kusjuures nende seas pole ühegi mürgist ühendit. Prof Asai poolt sünteesitud bioorgaanilised germaaniumiühendid on osutunud efektiivseks vähiravimiks, mis takistavad metastaaside teket,
annaabi.ee 
