Kui ma oleksin kass
kõiki taimi, mida vähegi kodustes tingimustes leian, ja need lilled, mida ma ära ei
jõua süüa need löön sabaga ümber ja siis on kogu põrand vett täis. Mulle valmistab
lõbu näha peremehe ärritunud ema, kes kogu segaduse ära koristab. Aga ta ei saa
mind karistada, mul on vabadus tema eest ära põgeneda, mida ma ka teen
kardinate kõrgustesse on ennast parim peita, ent sama head kohad on
raamaturiiulite taga, voodi all, mantlitaskus, tühjades klimiskarpides. See
tagaajamine kestab mõned minutid, siis väsib peremehe ema ära ja jätab mu rahule.
Need on head ajad, tunnen ennast võitjana.
Kui ma oleksin kass, ei kahtseks ma kordagi seda, kes ma olen. Usun, et elu oleks
isegi meeldivam ja täiuslikum, mul oleks tõesti kõik, mida tahta. Loomulikult oleks
palju vastumeeldivusi ja ebaõnnestumisi, ent need tundunuks pisiasjadena võrreldes
oma armastatud peremehe heakskiidu või pärastlõunase päikesevalgusega.
annaabi.ee 
