kahel armastajal, Romeol ja Julial abielluda. Mulle meeldis kõige enam Tybalt, sellepärast, et ta oskas silmapaista. Ta tantsis väga jõuliselt. Kõige vähem meeldis mulle Julia. Tema tundus sellise hädapätakana. Kindlasti on asi selles, et tema roll on ka selline, kus ei saa muudmoodi, aga mulle igatahes ei meeldinud. Kostüümide kohta võiks niipalju öelda, et need olid lihtsad. Julia kandis lihtsat kollast, ülepea tõmmatavat kleidikest. Armunute isadel-emadel olid aga uhked kostüümid seljas. Ka teistel tantsijatel olid seljas tavalised riided. Ei oldud ülepingutatud. Lavakujundusega oli silmnähtavalt vaeva nähtud. Uhke loss paistis uhke lossina, aed paistis aiana. Uut ja huvitavat ei saanud mina küll etendusest midagi teada, küll aga etenduse kavast. Sain teada huvitavaid fakte Porkofjevi elust, sain teada, et juba 18. sajandil oli ,,Romeo ja
Jeff Thatcher nähtavale ja Tomi nägu selgines; ta vaatas veel viivu ja pöördus siis kurvalt kõrvale. Kui Jeff Thatcher pärale jõudis, kõnetas Tom teda ja juhtis jutu ettevaatlikult nii, et see pakkus soodsaid võimalusi Beckyt mainida, kuid see mõtlematu poiss ei hakanud õnge. Tom valvas ja valvas, elavnedes lootusrikkalt iga kord, kui mõni lehviv kleidike silmapiirile kerkis, ja vihates selle omanikku, niipea kui selgus, et see ei ole oodatav. Viimaks ei ilmunud enam ühtegi kleidikest ja Tom vajus lootusetult norgu, läks tühja klassi, istus pingile ja oli valmis kan-natama. Siis sisenes väravast veel üks kleit ja Tomi süda tegi suure hüppe. Järgmisel hetkel oli ta väljas ja müras nagu indiaanlane: kisas, naeris, aias poisse, taga, hüppas elu ning käsi-jalgu kaalule pannes üle aia, laskis hundiratast, seisis pea peal -- tegi kõiki vägitükke, mida oskas välja mõelda, ja jälgis seejuures kogu aeg vargsi, kas Becky Thatcher seda tähele paneb
annaabi.ee 
