alatooniga, kuid sõnum kuulajale on palju paremini edastatud sönadega. Läbi mitme sajandi on armastuslaulud rikastunud erinevate nüanssidega ning samas on ka armastusluule muutunud keskajaga võrreldes. Armastuslaule võid kirjutada kõigile ja kõigele-emale, isale, koerale, kassile, armsamale, vihavaenlasele, toolile, kivile jne. Kuid keskajal kirjutati enamasti vaimulikku luulet. Rüütlilaulikud esidasid väga erinevaid seisusi. Nende hulgas olid kuningad, kõrg- ja alamaadleid, kleerikuid ja linnakodanikke. Tekstides ja muusikas mingeid seisusevahesid ei ole. 13. sajandil hakkas rüütlilaul linnastuma. Tavaliselt esitavad laulu autorid ise enda laule. Nii ka keskajal ja tänapäeval. Keskajal oli poeet ühtlasi ka laulik, kes esitas tavaliselt oma laule ise. Ta võis ise ennast mingil pillil saata või tegid seda teenistuses olevad rändmuusikud. Samamoodi on ka tänapäeval. Autor esitab oma lugusid üldjuhul ise, kui ta on ka laulja/artist. Samamoodi võid ta saata
levis Euroopas "ilusa elu" kultus, õukonnaluule ja -muusika. Suur osa Euroopas tuntud pillidest on araabia päritolu. RÜÜTLILAUL on segapäritoluga, tema juured ulatuvad klassikalisse ladina luulesse (Ovidius, Horatius), ta on mõjutatud keskladina vaimulikust luulest, vagantide (rändavad kleerikud või skolaarid) ladina- või segakeelsest luulest ning rahvalikust laulust. Rüütlilaulikud esindavad väga erinevaid seisusi, nende hulgas on kuningaid, kõrg- ja alamaadlit, kleerikuid ja linnakodanikke, tekstides ja muusikas me mingeid seisusevahesid ei näe. Rüütliluule pole praktikas kunagi eksisteerinud ilma muusikata, poeet oli ühtlasi ka laulik, kes tavaliselt oma laule ise esitas. Lauldi lähedaste inimeste kitsas ringis, selle seltskonna isikuid on sageli tekstides mainitud. Laulja võis end ise mingil pillil saata (fiidel, lauto, harf) või tegid seda feodaali teenistuses olevad rändmuusikud. Pillid
annaabi.ee 
