Poeetiline teater-arvustus
Tegelased rääkisid omavahel luuletuste kaudu. Oli
kasutatud ka liikumist. Kasutati ka erinevaid asju millega muuta etendus põnevamaks. Näiteks
banaan mida hakati noa ja kahvliga sööma. Huvitav oli see kuidas oli kogu etendus
luuletustest kokkupandud. Mõningad luuletused olid ka tänapäevasemad ja neid oli hea
kuulata. See pill millega muusikat mängiti oli ka väga eksootiline, nägi välja nagu kitarr aga
tegi igasuguseid helisid trummidest viiuli ja klaverini välja. Minujaoks ei olnud seal mitte
midagi igavat kuna sellist etendust nägin ma esimest korda ja see tundus väga huvitav ja
kaasahaarav. Jälgisin seda põnevusega.
Arvustust võiksin alustada lausega ,, Maailmas on määratult palju jalgu ja vapustavalt vähe
päid " või siis ,, Vesi ei saa poolikult voolata" alustamiseks sobiks ka ,, Mis kuulub kõigile, ei
kuulu kellelegi ".
Kaspar Veske