POLÜVINÜÜLATSETA AT (PVA) Mihkel J, Janno Mis on? Kes leiutas? Polümeerid PVA Keemiline valem (C4H6O2)n Fritz Klatte Ei tohiks segi ajada POLÜVINÜÜLALKOHOLIGA Kasutusalad Käsitöö Puidutöö Liimimist vajavad sisetööd Omadused ja füüsikalised omadused Kiiresti kuivav Vastupidav Vedel Tihedus on 1,19 g/cm3 Kasulikkus tootjale Vajalik inimestele Ostetakse Puuduvad efektiivsed asendusained Tootmine Etaanhapet Atsetüleen Kahjulikkus Pole taaskasutatav Keskkonnale suhteliselt ohutu Inimesele mürgine vaid alla neelamisel. Milliseid tuleviku tooteid saaks sellest toota?
füüsiku Eugen Eritakistus: 1016 (Ω m) Baumanni poolt. 19. Sajandil arvasid paar saksa ettevõtjat, et oleks hea idee teenida raha valgustades inimeste kodusid karbiidlampidega. Aga hetkeks mil nad olid saanud valmis tonnide viisi atsetüleeni, et seda müüa igaühele kes nende lampe ostab, oldi leiutatud uued võimekad elektrigeneraatorid, mistõttu elektrilise valguse hind langes nii palju, et karbiidlampide äri lõpetati. 1912. proovis saksa keemik Fritz Klatte atsetüleeni saagast alles jäänud ainega midagi teha ja pani atsetüleeni vesinikkloriidhappega reageerima. Selle tagajärjel saigi ta PVC, aga tol hetkel ei teadnud keegi mida sellega peale hakata nii et vastavastatud aine jäi lihtsalt riiulile vedelema, kus too ajapikku polümeriseerus. PVC patendeeriti saksamaal, kuid kuna sellele kasutust ei leitud, siis patent aegus 1925. aastal. 1926. aastal avastas ameerika keemik Waldo Semon kuidas plastifitseerida PVC lisades sinna muid aineid
aastal sakslasest füüsiku Eugen Baumanni poolt. 19. Sajandil arvasid paar saksa ettevõtjat, et oleks hea idee teenida raha valgustades inimeste kodusid karbiidlampidega. Aga hetkeks mil nad olid saanud valmis tonnide viisi atsetüleeni, et seda müüa igaühele kes nende lampe ostab, oldi leiutatud uued võimekad elektrigeneraatorid, mistõttu elektrilise valguse hind langes nii palju, et karbiidlampide äri lõpetati. 1912. proovis saksa keemik Fritz Klatte atsetüleeni saagast alles jäänud ainega midagi teha ja pani atsetüleeni vesinikkloriidhappega reageerima. Selle tagajärjel saigi ta PVC, aga tol hetkel ei teadnud keegi mida sellega peale hakata nii et vastavastatud aine jäi lihtsalt riiulile vedelema, kus too ajapikku polümeriseerus. PVC patendeeriti saksamaal, kuid kuna sellele kasutust ei leitud, siis patent aegus 1925. aastal. 1926. aastal avastas ameerika keemik Waldo Semon kuidas plastifitseerida PVC lisades sinna muid aineid
annaabi.ee 
