Veidrus
Sõbrad
on minuga harjunud, kuid nendes, kes mind vähe tunnevad või üldse ei tunne, tekitan ma
kummastust. Sest olen veider.
Sööklast kooli tagasi jalutades jooksen justkui juhuslikult vastu puud. Koolimajja sisenedes
astun vastu klaasust. Teen imelikke häälitsusi ja kummalisi nalju. Möödakäijad on segaduses.
Minul on aga väga lõbus. Veidrus vabastab piirangutest. See tasakaalustab üldist
distsiplineeritust ja hallust.
Veidrusi meeldib teha ka minu sõpradele. Avatud klassiakna all tegime koos varese häält.
Jällegi olid möödujad hämmeldunud. Meie naersime. Klassivend Viljari kommentaar sellele
loole oli: "Issand jumal! Ma olen debiilikute klassis!"
Veidrusel on siiski ka omad piirid. Neid ületades muutub olukord drastiliselt. Kui
heatahtlikust vembust saab kellegi vastu suunatud vaimne või füüsiline terror, on asi halb.
Siin tuleb mängu juba inimõiguste rikkumine. Kedagi ei tohi lüüa, kättpidi mööda koridori
annaabi.ee 
