Spekter on vikerkaarevärviline riba. 17. sajandil hakati sõna "spekter" kasutama optikas, kus see tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud.Spekter tekib siis, kui valge valgus murdub läbi prisma, sest eri värvi valgused murduvad prismas erinevalt. Kõige rohkem murdub violetne, kõige vähem punane valgus. Kui päike särab läbi vihmapiiskade, võib näha vikerkaart. Iga piisk toimib sarnaselt klaasprismale. Valguskiired murduvad ja peegelduvad veepiiskades. Vikerkaare värvused on alati ühes ja samas järjekorras. Spektri värvid on punane, oranz, kollane, roheline, helesinine, sinine ja violetne. Valgusfiltriks nimetatakse läbipaistvat keha, millega eraldatakse liitvalgusest värvilisi valgusi. Värviline pind peegeldab seda värvi valgust, mis värvi ta ise on ja neelab kõik ülejäänud värvi valgused. Soojad ja külmad toonid
Sin/sin=n21=n2/n1=v1/v2=1/2 /nt:/ klaasi murdumisnäitaja õhu suhtes on 1-2. Absoluutne murdumisnäitaja on murdumisnäitaja vaakumi suhtes. N=c/v. Täielik peegeldus. Optiliselt hõredamasse keskkonda minnes murdub kiir lahutuspinna normaalist eemale. Teatud langemisnurga 0 korral aga läheb piki eralduspinda, st ei lähe teise keskkonda. Esineb täielik peegeldus. (j12) sin/sin=sin0/1=1/n0 /nt:/ kui n=1,5, siis 0=~42. Valguse dispersioon ja spektrid. Kui juhtida klaasprismale kitsas valge valguse kiir, siis prisma läbimisel kaldub see aluse poole ja lahkneb värvilisteks kiirteks- spektriks. Valge valgus on liitvalgus ja koosneb erinevate lainepikkustega kiirtest, mis levivad keskkonnas erinevate kiirustega punased kiiremini, violetsed aeglasemalt ja seetõttu on klaasi murdumisnäitaja nende jaoks erinev. /nt:/nv=1,522, np=1,513. Valguse murdumisnäitaja sõltuvust valguse värvusest nim dispersiooniks. (j13)
annaabi.ee 
