Doris Kareva luuletused
Sa tead, ei päästa miski selle eest.
Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.
Huuldehammustus
Sel päeval sadas verd ja peeglikilde
Ma lehti puruks käristasin tuulde
Seal oli kurbus naljakas ja pilge
Ses naeratuses mis lõi hambad huulde
Üks kummaline naer mis kurbust kaitseb
Ja klaaspaleesid Elu kitsaskohti
Ma olin unustanud vere maitse
Võib-olla varem kui ma oleks tohtind
Piiril
Üks mälestus Üks õhtupoolik nagu ime
Suur selge taevas Põsel üksik pritsmepiisk
Pea kohal kajakate helevalge kriisk
Me keset suuri halle kive istusime
Siis oli männimets ja krobelised koored
Ja liivakukkund käbid Kleepund vaik
Päev loojus Piimashokolaadi maik
Me olime vist äkki hirmus noored
Üks sigaret kesk liiva adrut merd ja mände
annaabi.ee 
