elektroonselt ehk paigutust võiks muuta, kuid keegi ei ole seda teinud, sest inimestel oleks palju ümberõppimist. Klahvide all on oma olemuselt binaarsed lülitid - ühendus on (1) või ühendust ei ole (0). Kasutatakse erinevat tüüpi lüliteid. Tavaliselt on trükiplaadi peal plastist materjal, mis on sümbolite kohalt metalliseeritud ja klahvi vajutusel tekib kontakt alumise pinnaga. Plast täidab ka vedru ülesannet. Agressiivsemates kohtades kasutatakse hermeetilises klaaskorpuses asetsevaid kontakte, mis magneti lähendamisel tõmbuvad kokku. On olemas ka kontaktivabad klaviatuurid, kuid kallima hinna tõttu need laia kasutust ei leia. Vajutatud klahvide tuvastamiseks skaneeritakse pidevalt klaviatuuri. Klaviatuur moodustab maatriksi, kus read on ühendatud väljundpordi külge (joonis 7.33). See tähendab, et klaviatuuri kontroller saadab sinna teatud skaneerimise koode. Veerud on ühendatud läbi kaitsva takisti toitenivooga (väärtus 1) ja samuti saab lugeda
takistus muutub magnetvälja toimel. 90ndatel võeti seda tüüpi peadega kõvakettad kasutusele. 3.Klaviatuur. QWERTY paigutus kujunes välja mehaaniliste kirjutusmasinate ajal. Praegu toimub klahvide töö elektrooniliselt. Klahvide all on lülitid väärtusega 0 (ühendust pole) või 1 (ühendus on). Tavaliselt on trükiplaadi peal plastikust materjal (vedru), mis on sümbolite kohalt metalliseeritud ja klahvi vajutusel tekib kontakt alumise pinnaga. On olemas ka hermeetilises klaaskorpuses asetsevaid kontakte, mis magneti lähendamisel tõmbuvad kokku ja kontaktivabad klaviatuurid (kallid). Mehaaniliste kontaktide puhul tekib alati kontaktide vahel mitmekordse ühendumise ja katkestuse efekt (värelemine), mida võidakse interpreteerida mitme vajutusena. Seetõttu kasutatakse klahvi vajutamisel viidet, mis on pikem värelemise ajast. Samamoodi klahvi vabastamisel. Vajutatud klahvide tuvastamiseks skaneeritakse pidevalt klaviatuuri, mis moodustab
annaabi.ee 
