lahusti ära auramises ja mõlemad on tundlikud solventide suhtes. Nii pöördumatud värvid kui ka pöördumatud liimid kõvenevad keemiliste reaktsioonide tagajärjel tekkivate põiksidemete tõttu, mõlemal on vajalik tihti kõvendi olemasolu (madalmolekulaarne reagent või katalüsaator), tihti kõvenevad kuumutamisel. Mõningaid liime kasutatakse ka pinnakatetena. Modifitseeritud klaasid (tooge näiteid koos iseloomulike omadustega). karastatud klaas klaasi kuumutatakse natuke üle klaasistumistemp-i ning jahutatakse kiiresti, kuid ühtlaselt õhuvoolus. Kuumutamisel kaob suur osa esialgseid pingeid, kiirel jahtumisel tekib küll uusi, kuid need on nüüd jaotunud ühtlasemalt. Karastamine kordistab vastupidavust, purunedes tekivad nüride servadega killud. Liites 2 karastatud klaasi plastmassi kihi abil saadakse tripleksklaas, mille pragunemisel ei lenda klaasikillud laiali. Klaaskeraamika (sitallid) 30-95% on kristallilises olekus, valmistamisel kuumutatakse
viskoosses olekus. Slamistemp ja klaasitemo määratakse nagu klaasidelgi ruumala muutuse alusel sõltuvana temp. Mida väiksem on ahelate painduvus ja mida rohkem on ristsidemeid, seda kõrgem on klaasitemp. Mida suurem on molekulmass,seda kõrgem on mõlema temp. Allpool klaasistumistemp on polümeerid veidi elastsed, ülelpool sulamistemp aga viskoossed. Sulamis- ja klaasistusmistemp vahel on nad omapärase olekus, mis on elastse ja viskoosse oleku vahepealne ja nim viskoelastseks olekuks. Viskoelastses materjalis toimub pinge rakendamisel algul elastne deformatsioon, seejärel hakkab toimuma viskoelastne deformatsioon ja voolamine. Pinge kadumisel kaob kohe elastne deformatsioon ja aeglaselt viskoelastne deformatsioon.
võivad olla väga väikesed aga ka võrreldavad metallidega. Polümeeride venitavus võib olla väga suur. Amorfsed termoplastid võivad sõltuvalt temp olla kolmes olekus: klaasitaolises, viskoelastses ja viskoosses olekus. Slamistemp ja klaasitemo määratakse nagu klaasidelgi ruumala muutuse alusel sõltuvana temp. Mida väiksem on ahelate painduvus ja mida rohkem on ristsidemeid, seda kõrgem on klaasitemp. Mida suurem on molekulmass, seda kõrgem on mõlema temp. Allpool klaasistumistemp on polümeerid veidi elastsed, ülelpool sulamistemp aga viskoossed. Sulamis- ja klaasistusmistemp vahel on nad omapärase olekus, mis on elastse ja viskoosse oleku vahepealne ja nim viskoelastseks olekuks. Viskoelastses materjalis toimub pinge rakendamisel algul elastne deformatsioon, seejärel hakkab toimuma viskoelastne deformatsioon ja voolamine. Pinge kadumisel kaob kohe elastne deformatsioon ja aeglaselt viskoelastne deformatsioon
sarnane tavalise aknaklaasiga, kuid vähem läbipaistev. Teine on vilgukivi, mida kasutati enne klaasi akende valmistamiseks, see ei lase välja näha, kuid laseb valgust sisse. On kasutatud ka looma põit ning rohkesti õlitatud paberit. Kui klaasi esmakordselt valmistati, siis tehti sellest ehteasju ja nõusid. Klaas on allajahtunud vedelik, suure viskoossusega, juhusliku jaotusega struktuuriga. Klaas on amorfne ning ei sula kindlal temp-il- klaasistumistemp 400-600, voolavatustemp 600-800. Värskel klaasil on korrapäratu struktuur, kuid vananenud klaas on osaliselt kristalliline. Põhistruktuuri moodustavad ränihappe anioonid, kus vahepeal asuvad leelis- ja leelismuldmetallide katioonid. Kui metalliioone palju, siis vähem keemiliselt, termiliselt ja mehaaniliselt vastupidav. Klaas koosneb klaasimoodustajatest(happelised oksiidid SiO2, B2O3), täiteainetest(aluselised oksiidid Cao, MgO, BaO) ja loistjadest( aluselised oksiidid Na2O ja K2O)
annaabi.ee 
