Kontserdiarvustus
Samuti jälgisin ma
viiulikontserdi ajal viiuldajat, kes pidevalt naeris. Ka mängimise ajal. See tegi meele
mõnusamaks, sest vaatevälja teisele orkestripoolele, varjas vähemalt meetrise läbimööduga
sammas. Minu kohal, mis oli mu piletile märgitud, istus aga üks suuremat sorti mammi,
kellele oli võimatu selgeks teha, et tegelikult on see minu koht ja ma sooviks seal istuda.
Muusika kuulamist aga antud asjaolud siiski ei häirinud, kjuigi vahepeal, kui tulid mõned
tumedamad noodid, ei olnud aru saada, kust need tulevad, sest vaateväljas polnud ühtegi
sellist pilli, mis seda teha suudaks. Lood olid aga täiesti võõrad minu jaoks ja vb see tõttu ka
mingit otsest elamust ei pakkunud, kuid fakt, et seda kontserti oli kuulama tulnud ka Eesti
Vabariigi president oma naisega, võiks tähendada, et tegemist oli väärt kontserdiga, mida
mina lihtsalt hinnata ei osanud. Kõige mõnusamaks võib lugeda Penderecki kõnet, mille ta
annaabi.ee 
