- standardlahusega kalibreerimislahuse koostamine - sobiva filtri valik, lainepikkuse valik Fosfori analüüs Fosfaatioonide kontsentratsiooni määramine - mõõdetakse lainelikkusel 880 nm - standardlahused KH2PO4 lahusest - määramispiir? Määramispiirkond? Sõltuvus küvetist? Ammooniumlämmastiku määramine - Nessleri meetod - Fenolaatmeetod Nitraatlämmastiku analüüs - salitsülaatmeetod - redutseerimisega Cd-kolonnis Kjeldahl lämmastiku analüüs - keetmine väävelhappega Keemilise mõõtmise väärtus 07/10/2009 Mõõtemääramatus mõõtmistulmustega seotud parameeter, mis annab piirud, kus etteantud tulemustega võib asuda antud väärtus. Määramatuse allikad: - Proovi võtmine ja eeltöötlemine - Mõõtevahendi kalibreerimine - Mõõtmisprotsess o Mingi ane segab mõõtmist Mõõtmisvead:
aeglasemalt. Jõud: Raskusjõud - gravitatsioon, tsentrifugaaljõud, sedimentatsioon Väli-voog fraktsioneerimises relaksatsiooni tekitamiseks kasutatavad füüsikalised protsessid Temperatuurigradient, ristsuunaline voog, elektri- või magnetväli. Orgaanilise elementanalüüsi eesmärgid ja klassikalised meetodid Orgaaniliste ainete elementsisalduse määramine, peamiselt CHNOPS jaoks. Võimalik kasutada: massispektromeetria, klassikaline elementanalüüs (Kjeldahl, Dumas), elementanalüüs kitsamalt. Dumas N2-le: Proov segatakse Cu(II)O pulbriga, kuumutatakse. Eralduvad N-gaasid, mis puhutakse Cu padrunisse, kus N-oksiidid elemendiliseks lämmastikuks taandatakse. Seejärel juhitakse gaasid kontsentreeritud KOH büretti, kus kõik gaasid peale N2 adsorbeeruvad. Ruumala määratakse otse. Kjeldahl N2-le (1883): Proovile lisatakse kuuma konts. väävelhapet, kõik lämmastiku vormid proovis viiakse ammooniumiooni kujule. Lahus muudetakse aluseliseks
valgukohta. Valkudega on soovitatav katta 10-15% päevasest toiduenergiast. Valkudest saadav energia ei tohiks ületada 20% päevasest toiduenergiast. Täiskasvanu puhul oleks soovitatav tarbida keskmiselt 0,8-1,2g/ kg, vastavalt dieedile tõstetakse valgu kogust. Üle 2,2g/ kg muutub liigtarbimiseks ja seetõõtu ohtlikuks inimese organismile. (Mis on valk? Ero Viik) 4.2 Valgu sisalduse määramise põhimõte Üldlämmastiku sisaldust toiduainetes määratakse tavaliselt Kjeldahl`i meetodi abil. Meetodi olemus seisneb uuritava aine põletamises konstsentreeritud väävelhappes viimase keemistemperatuuril spetsiaalses kuumuskindlas kolvis. Põletamisel orgaanilises aines olev süsinik oksüdeerub CO2-ks, vesinik H2O-ks, lämmastik moodustab ammooniumsulfaadi. Toimuva protsessi kemismi võib skemaatiliselt edasi anda võrrandiga: 2NH2(CH2)2COOH + 13H2SO4 = (NH4)2SO4 + 6CO2 + 12SO2 + 16H2O Põletamisel saadud lahust töödeldakse leelisega:
C6H5OH + NH3 +ClO- + 2OH- bensokinoonklooramiin indofenoolsinine =640 nm o Nitritlämmastiku määramine · Griss´i reaktiiviga =540 nm o Nitraatlämmastiku määramine · Näiteks salitsülaatmeetod Na-salitsülaadi juuresolekul, =415 nm. · Redutseerimisega Cd-kolonnis (fotol) NO2--iooniks, mida määratakse spektrofotomeetriliselt o Kjeldahl lämmastiku analüüs o Raua spektrofotomeetriline analüüs 19 Siiri Velling (Tartu Ülikool), 2011 o Fenooli, fenooli derivaatide (fenooli indeks) analüüs 4.2 IR spektroskoopia Orgaaniliste ainete identifitseerimiseks ja ka kvantitatiivseks määramiseks Mõõdetakse analüüdi poolt neelatud infrapunase kiirguse intensiivsust,
annaabi.ee 
