"Kividest rannal ja meie õnnest"
Suve keskel diskuteeriti ajalehtedes, peamiselt küll Virumaa Teatajas, Käsmu nn.
Õnnekivihunniku üle. Olles ise olnud seotud ühe sellise kivihunniku tekkega, tahaksin
jagada oma arusaama selle kohta.
See oli vist 1973. aastal, kui Lahemaal töötanud EÜE rühm pidas oma lõpupidu Altja
neemel. Noored otsustasid oma siinolemise mälestuseks asetada neeme oma kivi. Koht
valiti selle järgi, et seal oli juba varem väike kivikuhjatis. Peeti kõnesid, loeti luuletusi ja
lauldi. Seda kivipaneku kommet jätkasin ka mina oma turistidega ja teised Lahemaa
giidid. Kes luges luuletust, kes rääkis mõne loo. Kive toodi juurde lähedalt rannast.
Möödus mitu aastat. Kord, kui olin tagasiteel neemelt, kus olime jällegi rühmaga
tseremoonia korraldanud, peatas mind Neemela perenaine Laura. Ta naeris ja küsis, kui
kaua ma veel käin oma rühmadega tema koera haual palvetamas. Olin üsna jahmunud.
annaabi.ee 
