Erni Hiir
märtsil 1900.
Õppis Taagepera vallakoolis. Alates 1911. - 1918.
aastani Tartu reaalkoolis 1920. - 1921. aastani A.
Nieländeri muusikakooli teatriklassis Tartus ja
1921. - 1922. aastani vabakuulajana Tartu ülikooli
filosoofiateaduskonnas.
1940. aasta juulist töötas Postimehe toimetuses.
Suri 27. oktoobril 1989. aastal.
Oli NLKP liige 1944. aastast kuni surmani.
Oli eesti luuletaja ja tõlkija.
Looming.
Esimene luuletus ilmus ajalehes "Postimees" 1918.
Järgmisel aastal avaldas koos A. Kivikaga värssbrosüüri
"Ohverdet konn" ja ainult kaantest koosneva "Täieliku
teoste kogu" I-II.
Sai kirjanduselus tuntuks kui noorpoeetide esivõitleja ja
"siurupiitlaste" vastase "noorurite" bloki juhte.
Hiire esikkogud "Arlekinaad" (1924) ja "Huhu
merituulen" (1924) on raamatud, mille poeetika põhineb
häälikusümboolikal ja instrumentatsioonil.
Hiire loomingu tipuks lugeda tema 1920. aastate
värsikogusid "Lemmiklaulud" (1926), "Meeri-Maria-Mari"
(1926) ja "Puhtevird" (1927).
Luuletused.