Tektoonilised protsessid hilisjääajal ja holotseenis
ja Eesti on kerkivad alad (Joon 2). Soome mandriosa on viimase
viiekümne aastaga kasvanud 1100 ruut kilomeetrit (Raukas 1995).
Üsna hõlpus on hinnata maavärinate ja vulkaanipursete tekitatud
kahju, kuid ka maakoore aeglaste liikumiste põhjustatud kahjud võivad
olla korvamatud. Nagu me kõik teame toimub maakeral mandrite
triivimine. Teada on, et Põhja Ameerika eemaldub Euroopast kiirusega
pisut üle 2 cm aastas, Austraalia läheneb aga Havaile kiirusega 6 cm
aastas. Väike Kiuroku saar Jaapanis on viimase 10 aastaga nihkunud
koguni 115 meetrit- kujutage siis ette astronoomide täpsusvaatlusi, kui
nende observatooriumi asukoha laiuskraad on muutunud.
Olukorra keerukust süvendab setet tihenemine. Me oleme harjunud
teadmisega, et Põhja Eesti, Tallinna kaasa arvatud, kerkib. 13. sajandil
lainetas meri Rannavärava ees ja ulatus isegi praeguse Viru hotellini
(Joonis 3). Silmas pidades maakoore nüüdiskerkimist Talllinas (kuni 3
annaabi.ee 
