Merle ja Eino Kajalaineni näitus Roosna-Alliku mõisas
materjalidest skulptuure ja need tööd andsid infot kunstnike mitmekülgsetest oskustest ning
julgusest katsetada. Näitus oli justkui kunstileksikon. Kunstnikud olid oma töödes kajastanud
väga erinevas vaates ja võtmes kogetut. Põnevust lisasid kunstnike endi lood teoste
saamisloole. Nii mõnedki puuskulptuurid olid valmistatud Paide aedade ajahambast puretud
toorainest. Näiteks üks puidust aktitaies valmis Eino tuttava aiast elupäevi lõpetanud
kirsipuust.
Eino Kajalainen rääkis näitust avades, et paljude tema tööde alatooniks on nn juurteta
elutunnetus ja katkematu teekond mitme kalli elupaiga vahel ning sellest tulenev igatsus.
Teisest küljest aga on taotline rahutus ta loomingusse puistanud äärmiselt palju elutarkust ja
mitmekülgsust.
Kokkuvõtteks meeldis mulle näitus väga kuigi Eino Kajalainen mainis, et näituse
väljapanemine toimus väga ootamatult, kuid samas oli selle tulemus talle väga üllatav, sest
annaabi.ee 
