Kirik keskajal
Katoliku kiriku võim hakkas kujunema juba Rooma riigis, kui see legaliseeriti 4. sajandil.
Algul toimus üldine maapiirkondade ristiusustamine, seejärel alustasid oma tööd ka
vabatahtlikud misjonärid, kelle ülesandeks oli mitte ainult kristluse kui usu levitamine, vaid ka
paavsti tähtsuse tõstmine ilmaliku rahva seas.
9.-10. sajandil iseloomustanud katoliku kiriku üldine langus, mis puudutas koguduste elu,
vaimulikke ordusid ja paavstivõimu. Ilmalikel valitsejatel oli kirkuasjade otsustamisel suur kaal.
Paljud vaimulikud olid abielus, mis jättis neile vähe aega vaimulikuülesannete täitmiseks.
Vastukaaluks allakäigule tekkis kiriku sees uuendusliikumine. Paavst Gregorius VII
eestvedamisel vabastati kirik ilmaliku võimu mõju alt, keelati vaimulikel elada perekonnaelu.
Paavsti järgi nimetatakse kogu uuendusliikumist Gregoriuse reformideks.
Hiliskeskajal hakkas kiriku mõju vähenema. Seda põhjustas osaliselt kiriku aktiivsuse ja
annaabi.ee 
