Kas keskajal oli parem elada maal või linnas?
Maal kuulus nii talu,
kus talupoeg elas kui ka talupoeg ise maahärrale, kelle heaks talupoeg pidi tööd tegema ning kes
võis tema üle kohut mõista nagu heaks arvas.
Linnakodanikel oli parem juurdepääs haridusele, kui läheduses oli ülikool ja võimalus seal
õppida. Kuna keskaja ülikoolid arenesid kiiresti, sai õppida linnades, näiteks Bolognas, ja
inimesel oli võimalus oma teadmisi suuresti arendada, mida kuskil maal ei olnud võimalik teha.
Maal piirdus õppimine lugemis- ja kirjutamisoksuse omandamisega.
Linnaelanikel polnud nii suuri makse ja kohustusi nagu talupoegadel. Talupoeg pidi andma kindla
protsendi või osa oma saagist mõisale, töötama teatud hulga päevi isanda majapidamses ning
lisaks tasuma ka erinevaid rahalisi makse. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulikke ülal
pidama.
Maal elamisel oli siiski ka positiivseid külgi. Linnades olid kitsad teed ja tupikud. Majad olid
ehitatud sinna, kus iganes oli ruumi. Halva planeerimise tagajärjel olid ka kehvad