Milan Kundera
Kundera näib omistavat
Jaromili isiksuse
rikkumise süü.
Jaromilist saab
kommunistlike
ideaalidega lollpea,
nartsissistlik
memmepoeg ja lõpuks
romantilise
kunstnikumüüdi üle
rafineeritult ja
salakavalalt, luues ka
ise ühe pealtnäha
vormi sobiva tegelase
ja jagades
kaunikõlalisi tsitaate
poeesia olemusest.
Teose parim külg ongi
autori kohati kuiv ja
kohati lopsakas
iroonia teema ja
tegelaste suhtes, mis
väljendub detaile
rõhutavas
kirjeldusviisis ja pakub
nii õõva kui ka
liiga oma aja lapsed ja
jäävad vähemalt
nooremale lugejale
mõistetamatuks.
Selleks oleks vaja
rohkem konteksti, ent
teos (stiililistel
põhjustel) seda ei anna.
Nii jääbki „Elu on
mujal” 21. sajandil, kus
noorte mässamine pole
enam eriti moes ja ka
poeet pole oluline
ühiskondlik figuur,
pigem ajalooliseks
romaaniks heade
Lavastused
Eestis
Milan Kundera – “Surematus”
Esietendus 8.02.1996