M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Ta võttis puhta
männilaastu, mis lebas maas kuupaistel, otsis taskust tükikese punast kriiti, nihutas end
kuuvalgusse
ja krftseldas vaevaliselt järgmised read, kusjuures ta iga tähte nii-öelda maalis,
surudes keele tugevasti hammaste vahele:
«Huck Finn ja Tom Sawyer vanuvad et nad peavad suu selle üle ja nad soovivad et nad
langeksid surnult maha oma jälgedesse kui nad iial lobisevad ja kõduneksid.»
Huckleberry oli täis imetlust Tomi kirjaosavuse ja suurepärase sõnastuse üle. Ta võttis
otsekohe kuuehõlmast nööpnõela ja tahtis seda kätte torgata, kuid Tom ütles:
«Pea! Ära tee seda! Nööpnõel on vasest. Tal võib vaserooste peal olla.»
«Mis vaserooste?»
«See on mürk. Vaat mis see on,. Eks sa, neela seda kord natuke alla, küll siis näed.»
Tom harutas ühe oma nõela küljest niidi lahti, ja kumbki poiss torkas nõelaga oma
pöidlasse ja pigistas tilga verd välja.