Võimalik, et linnuseõue lääneosas asus eraldiseisev torn. Sügav lohk võib olla jäänus kaevust või teise arvamuse järgi hoopiski veetsisternist, mis oli Eesti linnustes erandlik. Madalamale astangule rajatud eeslinnus ümbritseti 13. saj samuti tellistest ringmüüriga. Hiljem jagati eeslinnus vahemüüri ja torniga veel kaheks. Põhjapoolsele madalamale platoole kujunes avaasula, mis aja jooksul kasvades laienes ka linnamäe kirdejalamile. Umbes 11. sajandi keskpaiku jäeti Eestis paljud senised linnused maha ja uusi rajati hoopis teistesse kohtadesse. Otepää linnus oli üks väheseid, mis jäi edasi eksisteerima ja ta kindlustati veelgi tugevamaks. Ilmselt hakkas siin kujunema Ugandi maakonna teine keskus Tartu kõrval, mis sai tuntuks ka naabermaadel. Otepää linnuse tähtsust näitab seegi, et 1116. a korraldas vene kroonikate andmetel Novgorodi vürst Mstislav siia sõjakäigu ja linnus vallutati
Endised kaevanduskäigud on Ida-Euroopa suurimaks nahkhiirte talvituspaigaks ning seetõttu võetud looduskaitse alla. Kaitseala pindala on 46 ha. Lisaks nahkhiirtele elavad Piusas ka kivisisalik ja koobastiku kõrval liivakarjääri tiikides mudakonn ja harivesilik. Koobastest on leitud seitset liiki nahkhiiri, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini.Lisaks koobastele pakub Piusa ümbrus palju huvitavat ka maastikuliselt. Nimelt on Piusa ala osake Palumaast: Haanja kõrgustiku kirdejalamile jäävast tasandike, lavakõrgendike, ürgorgude ja männipalude maastikust. Seda künklikku maastikku läbib lääne-ida suunas üsna kõrgete ja järskude nõlvadega Piusa jõe ürgorg, millesse suubuvad mõlemalt pool sügavad külgorud.Siinkandis levivatel toitainetevaestel liivmuldadel ehk nõmmedel ja paludel suudab kasvada peamiselt ainult mänd, seepärast nimetatakse neid metsi nõmmemännikuteks ja palumännikuteks. Alusmets siin peaaegu puudub, rohttaimi esineb vähe,
annaabi.ee 
