M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
tundunud lihtsalt ulakusena, mis täiesti piitsa väärisid. Kogudust valdas pateetilise kõne
jätkudes üha rohkem liigutus, kuni lõpuks kogu rahvahulk kokku varises ja nutvate leinajatega
ühise meeleheitlikult nuuksuva koori moodustas, kuna jutlustaja ka ise oma tunnetele voli
andis
ning kantslis nutma hakkas.
N ü ü d tekkis rõdul kahin, mida, aga keegi ei märganud. .Hetk hiljem kääksus kiriku uks;
pastor tõstis pisarais silmad taskurätikust ja seisis nagu kinninaelutatult! Algul järgnes üks,
siis
teine silmapaar pastori pilgule, ja siis tõusis terve kogudus justkui ühe aje mõjul ja vahtis,
kuidas kolm surnud poissi lähenesid marssides vahekäiku mööda, Tom kõige ees, tema järel
Joe
ja siis Huck, kes lotendavais kaltsudes areldi teistele järele hiilis. Nad olid kasutamata
rõduosas
peidus olnud ja omaenda matuse-kõnet kuulanud!
Tädi Polly, Alary ja Harperid langesid taasleitutele kaela, lämmatasid neid suudlustega ja