Avan ukse ja ...
värisevad. Kõnnin edasi, külm tuuleiil riivab mu nägu, justkui keegi oleks minust mööda
jooksnud. Kükitan maha, kuulen jälle hääli, nüüd juba lähemal. Kõnnin käsi kõrvale sirutades
häälte poole. Mu mõlemad käed puudutavad seinu. Tunnen kuidas miski riivab minu paremat
jalga. Tõmbun vasakule poole seina äärde. See miski eemaldub minust. Näen enda ees
kaugemal, koridori lõpus ühte lampidest vilkumas. Hakkan selle poole jooksma. Keegi
hüppab mulle ette. Kiljatan ehmatusest, ning jooksen temast mööda. Kuulen kuidas mulle
järele joostakse. See keegi haarab mu käest ja näitab tulemasinaga valgust. See on minu sõber.
Kallistan teda kõvasti ja mööda mu põski hakkavad jooksma pisarad. Näen mis mind
ümbritseb ja ütlen endale tasakesi, et olen vaid lõbustuspargis ning nutta pole vaja.
annaabi.ee 
