Oskar Luts
jälle heinakuhja sarnaseks on köhminud.
Teel käib Lesta apteegis, küsib enese veel paariks tunniks vabaks ja siis liigub veider seltskond
otseteed Lutsu korteri poole. Kõigi ees läheb Kippel Engelsvärgi kaubakastiga, aeg-ajalt
lumekuule kontsade alt kraapides, siis Toots ja Teele uue ülikonna pärast riieldes, ning viimasena
arglik Lesta enese ette naeratades.
Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa. Kõigil oli hirmus rutt ja kiire,
kõik jooksid, kilatesid, nagu oleksid kartnud kuhugi hiljaks jääda.
Arno hoidus kartlikult seina lähedale. Ta oli veel võõras, ja see kirju liikuv pani ta pea ringi
käima. Ainus tuttav, keda ta silmas, oli Raja Teele. Sellesama punapõselise ja valkjajuukselise
Teele vanamad ja Arna vanemad olid peaaegu üleaedsed, seepärast tundis Arno teda. Arno oleks
heameelega läinud ja Teelega paar sõna juttu ajanud, aga see ei näinud tema arust kõlbavat.
annaabi.ee 
