Kuid see on vaid üks, kõige nörgatoimelisem liik ioniseerivat kiirgust.Tänaseks on inimkond õppinud ioniseerivat kiirgust tekitama kogustes, millega vanasti inimene kokku ei puutunud. See on kohati muutnud elukeskkonda ja toonud sellesse riskiallikaid juurde. See lisarisk ei ole lihtsalt määratletav. Ei saa öelda, et siiani on kiirgus ohutu ja siit edasi ohtlik.Kaasaja maailmas tuleb õppida tundma ja arvestama neid riske, mida tsivilisatsiooni hüved kaasa toovad, sealhulgas ka kiirgusriski. Kiirgusi, välja arvatud soojus- ja valguskiirgus, meeleorganid ei taju. Nad ei suuda eristada looduslikku kiirgushulka umbes 2000 korda tugevamast surmavast kiirgushulgast. Seega pole meeleorganitelt õigeaegset häiresignaali oodata. Ohumärgi panevad paika meie endi teadmised. 1 IOONISEERIV KIIRGUS Radioaktiivse aine poolt kiiratav kiirgus koosneb kas osakestest, energiast või mõlemast korraga
kasvajaks. Vähi teke sõltub mitmetest faktoritest, kaasaarvatud keskkonnatingimused ja individulaalsed omadused. Lisa kiirgusdoosi suurusele sõltub kiirgusrisk veel geneetilistest eripäradest, soost, vanusest kiiritada saamise ajal, individuaalselst kiirgustundlikkusest ning sünergistilisest toimest ioniseeriva kiirguse ja muudes kartsionogeenide vahel. Ka dooside määratlemise, korrektsete riskimudelite, epidemioloogiliste andmete etc ebamäärasuse tõttu on kiirgusriski määratlemine ebakindel. Teatakse, mis juhtub suurte kiirgusdooside puhul, kuid palju raskem on ennustada tulemust väikeste dooside puhul. Kasutada on väikesed doosid, mida saavad suured inimrühmad ja seega saab teha ainult statistilisi prognoose. Kasutatakse kollektiivdoosi mõistet. Tänaseks on leitud, et 10 000 inimSv suurune doos võiks põhjustada 400-500 vähijuhtu. Kuigi see on suur arv, pole seda õnnestunud tõestada.
annaabi.ee 
