Kärbse talv
Kärbse talv
Sügise möödudes lund hakkas sadama,
varsti kattis maad valge lumevaip,
talveunne end hakkasid mõned, siis sättima,
vaid mõnel pool märgata laike veel tumedaid,
langeb ja langeb ikka seda lumekest
Jukul ja Mannilgi põsel nüüd jumekest,
lahtise akna all istun ja mõnulen,
karget talveõhku sisse ma hingan
valge lume taustal kiikan siis naabri rõdule,
seal lumest seinale visatud suur ring on.
Mõtlen, mis tähendab see ring seal,
mõtlen ja mõtlen, kuid ikka ei tea,
mõtted olid otsas, kui järgmine päev ma
kohtasin naabrit, kes sosinal seletas,
et tervel eelmisel ilusal päeval ta
oli istunud aias ja lumepalle veeretas
ringi oli ta seinale pallidest loopind seal
kui tüütut kärbest märkas maja voodri peal.
Kärbes see lendas ja lendas ja lendas