Paul Haavaoks “Suvised nurmed”
Isikustamine:
suveöö hiilib kummargil
masin undab, oigab, rappub
õhtu laskub
tee lookleb
puravik lõpetab puhkust
tuul tuhrab
Epiteet:
Soo kõledas halluses
Vesi õitsev, lainesile
ähmased kaugemad kaared
5
Viljapeks
Masin undab, oigab, rappub,
köhib kõrred kõrist lahti.
Värab õhk ja maapind vappub.
Tuiskab tolmu, kõlkaprahti.
Hangujatel näod on hallid.
Kostab sõelte kigin-kägin.
Nagu ikka, põhuvallil
pahmab poisikeste vägi.
Küll on kaalujatel kiire. . .
Las need mehed saavad vatti,
aga varesed ja hiired
ärgu viljast lootku matti!
Pihus hang ja valla kaelus
vaatab tööd kolhoosivana:
siin on midagi, mis paelub,
näole muheluse manab.
Hea, et avarad on aidad,
salved suured! mõtleb papi.
Jänni jäävad, poistemaidad,
tuleb endal lüüa appi.
Kommentaar: See luuletus köitis mind kõige rohkem, kuna see kirjeldab täpselt seda
annaabi.ee 
