500-sõnaline romaan
26.03
,,Oeh, kevadvaheag läbi, jälle pühapäev, jälle ühikasse
minek. Oi kuidas ma vihkan seda nädala viimast päeva,
läheks parema meelega kaugele ära, kuskile kus saab
rahu." Pobisesin omaette. Kahjuks aga kuulis seda ka
ema, mille peale vastas ta ,,Vähemalt on sul seal Rebecca,
sa ei ole üksi." ,,Vauu, tõesti lohutav ema, vägagi."
Torisesin vastu ning saatsin ta oma toast minema.
Õhtu jõudis kätte, paps viskas mind õnneks ise ära, ei
pidanud jälle taksot võtma, kus alati mingi kohutav
vanamees minuga juttu üritab teha. Autos isa hakkas jälle
ühte ja sedasama teksti ajama ,,Greete, vaata, et sa oma
hinded selle nädala jooksul ära parandad ja õigel ajal ära
õpid. Sind ei võeta tulevikus kuskile kooligi sisse, kui sa
nii jätkad. Lähedki klienditeenindajaks kusagile külapoodi.
Meie ei kavatse emaga sind terve elu ülal pidada..."
Rohkem ei viitsinud ma ta moraali kuulata, jaatasin ning
panin klapid pähe.
Ühikas...