Luulekava juhan liiv
Kevad
Mine, mine lumekene,
kao kiiresti,
tule, tule, kevadekene,
tule rutusti!
Nii kevade põgeneb
talve eest,
nii tali läheb
kevade eest.
Üle laane lootus huikab,
üle oru ootus huikab.
Siis kõik väljad valendavad
ja kose kohin tõstab häält.
Soos puude all on hämarus
ja märjad oksad ripuvad.
Ma vaatan, ei sõna ma ütleda saa,
mu süda on õnne täis ja lõpmata.
Paistab päike üle nõmme,
üle liivase,
sätendab ta üle nõmme
annaabi.ee 
