20. Muldade lubjatarbe määramise võimalused ja lubiväetiste kasutamine- Aktiivne happesus. Lubjatakse mullad, mille pHKCl on <5,5 ;Hüdrolüütiline happesus (H8,2) Eelmisest suhteliselt täpsem, sest ta näitab ka mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide hulka. Asendushappesus (H5,6). Küllastusaste . Mullaprofiili ehitus ja kihisemine .;Indikaatortaimed • Happelisel mullal: põllul – väike oblikas, põldrõigas, põldkannike jt., rohumaal – jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. • Lubjarikkal mullal: põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – lubikas, raudtarn jt. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks 2000 aastat tagasi. XVI - XVII sajandil kasutati Lääne-Euroopas lubiväetisi, kuid siis ei teatud selle toimemehhanismi ja lubiväetisi vaadeldi kui sõnniku asendajat. XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised
....III. The degree of stocing and the growing stock of the spruce forest are somewhat smaller than those of the pine forests. Nende tootlikkus vastab boniteediklassile II...III. Kuusemetsa täius ja tagavara on aga väiksemad kui männimetsal. The characteristic species in the ground cover are: bilberry, cowberry, Carex globularis, May lily, common cow-wheat, purple moor grass. The moss layer is vigorous and unbroken. Iseloomulikud liigid alustaimestikus on järgmised: mustikas, pohl, keratarn, leseleht, palu-härghein, sinihelmikas. Samblarinne on jõuline ja katkematu. (samblarinne on tüse ja lausaline) In addition to the ordinary species of forest mosses also patches of bog moss and hair moss can be found there. Lisaks tavalistele metsa samblaliikidele võib laiguti esineda ka turbasammalt ja karusammalt. The hair moss-bilberry subtype is widespread on gley and podzolic gley soils which are sod-podzolized and contain superfluous moisture.Karusambla-mustika osatüüpi on
või roosa, taim õitseb mais ja juunis. Viljaks on augustis valmiv kupar. Paljuneb küüvits peaaegu eranditult vegetatiivselt maasiseste võsundite abil. Kasutamine: andromedotoksiini sisalduse tõttu mürgine nii inimesele kui loomadele. Oli kasutusel vähesel määral rahvameditsiinis naistehaiguste puhul. Parkainesisalduse tõttu kasutati vanasti musta värvi saamiseks. Rohurinne liigivaene. Esinevad sinihelmikas, tupp-villpea, rabamurakas, keratarn, palu- härghein. TUPP-VILLPEA Eriophorum vaginatum; nimest: Eriophorum on latiniseeritud vorm kreekakeelsest sõnast eriophoros villa kandev; nimi iseloomustab liikide pähikuid, mis meenutavad villatutte. Vaginatum (lad.k.) tupeline; nimi 50 iseloomustab taime avaraid, labata lehetuppi. Sugukond lõikheinalised. Mitmeaastane.
-jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp -karusambla-mustika kasvukohatüüp Rabastuvad metsad Sinika kasvukohatüüp – sinikamännik (sinikas, kukemari, mustikpaju, kanarbik, sookail, mustikas, pohl, kukemari, küüvits, palusammal, laanik, harilik kaksikhammas, harilik karusammal, teravalehine turbasammal, nõgusalehine turbasammal, sinihelmikas, tupp-villpea, rabamurakas, keratarn, kadakas, paakspuu, tuhkur paju) Karusambla kasvukohatüüp (paakspuu, tuhkur paju, mustikas, pohl, sinikas, kanarbik, keratarn, metsosi, soo- ja konnaosi, sinihelmikas, sookastik, harilik tarn, niitjas tarn, tähttarn, ohtene sõnajalg, tupp-villpea, laiuv sõnajalg, teravalehine turbasammal, pudev turbasammal, kallas-turbasammal, russowi turbasammal, wulfi turbasammal, palusammal, harilik kaksikhammas, soovildik, lainjas kaksikhammas) Loometsad
Lubjatarbe määramise meetodid: Aktiivne happesus. Lubjatakse mullad, mille pHKCl on <5,5 Hüdrolüütiline happesus (H8,2) Eelmisest suhteliselt täpsem, sest ta näitab ka mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide hulka. Asendushappesus (H5,6). Küllastusaste Mullaprofiili ehitus ja kihisemine Indikaatortaimed • Happelisel mullal: põllul – väike oblikas, põldrõigas, põldkannike jt., rohumaal – jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. • Lubjarikkal mullal: põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – lubikas, raudtarn jt. Lubiväetiste toime seisneb temas sisalduva kaltsiumi võimes tõrjuda mulla neelavast kompleksist välja vesinikku. Sobivad sellised, mis sisaldavad CaO-d või CaCO3. Ei sobi CaCl2 ja CaSO4, kuna vähendavad potentsiaalset happesust, kuid suurendavad aktiivset happesust. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks enam, kui 2000 aastat tagasi
1. Aktiivse happesuse (pH) alusel, milline määratakse kas vesileotisest või kaaliumkloriidileotisest. On küllaltki levinud viis happesuse määramiseks. Lupjamist vajavad mullad, mille pHKCl mõõdetakse ≤ 5,5. 2. Indikaatortaimede järgi otsustamine, kas muld on happeline või mitte. Happesuse indikaatoriteks (st osutavad happelisele mullale) • põllul on väike oblikas, põldrõigas, põldkannike, põldnälghein jt. • rohumaal on jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. Aluselisuse indikaatoriteks (st osutavad lubjarikkale mullale) • põllul on põldsinep, põldkukekannus, humallutsern, kollane karikakar jt • rohumaal on lubikas, angerpist, vesihaljas tarn, raudtarn jt. Ligikaudselt saab muldade lupjamisvajadust ja lubjatarvet määrata ka universaalindikaatori abil, mida on mugav kasutada välitingimustes. Kiirem viis mulla lubjatarbe määramiseks on aga mulla happesust määrata elektrooniliste happesuse (pH) testrite abil (Jenwey jt).
Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Kuigi männikute ja kuusikute produktiivsus oluliselt ei erine, on Mä kasvatamine peapuuliigina selles kasvukohatüübis põhjendatum. Alusmets puudub või on hõredalt h. paakspuud, h. pihlakat, pajuliike (Salix sp.) ja h. kadakat. Alustaimestikus domineerib enamasti h. mustikas, h. pohl, leseleht, karvane piiphein, palu-härghein, h. sinihelmikas, võnk-kastevars, metskastik, kilpjalg, keratarn (Carex globularis), kattekold (Lycopodium annotinum), h. lakkleht (Orthilia secunda) jt. Samblarinne on pidev (v.a. haavikud), kasvavad palusammal, laanik, kaksikhambad, karusamblad (Polytrichum sp.) ja turbasamblad (Sphagnum sp.). Raiestikel suureneb pohla ja kõrreliste osakaal, samuti ahtalehise põdrakanepi osa. LU raiestikel toimub tavaliselt kasega, harvem Mä ja Ku-ga. Kultiveeritakse raiestikud Mä istutamisega kuni 6000 taime ha-l, Mä külviga kuni 7000 külvikohta ha-l, samuti Ku
koeratubakas, angervaks). Rabastuvad metsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja soode ümbruses. Sealseid muldi iseloomustab suhteliselt tüse toorhuumuseline kõduhorisont. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud vettpidav nõrgkivikiht. Peapuuliik on mänd, mõnel pool sookask või kuusk. Põõsarinne puudub või on hõre, hästi on arenenud samblarinne, karakterliigid on selles harilik karusammal ja keratarn. Soometsade klass Toomingas on üldlevinud põõsarinde taim. Teda kasvab palju ka madalsoometsades Lodjapuu on iseloomulik madalsoometsadele, aga teda kasvab ka teistes metsades valgusküllastes kohtades Soometsad moodustavad ühe osa sootaimkonnast laiemas mõistes. Soometsade tunnus on enam kui 30 cm tüsedune turbahorisont. Soo arenguastme ning vee ja mulla toitelisuse järgi jaotatakse soometsad kolmeks tüübirühmaks (madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsad).
annaabi.ee 
