Eesti aastail 1850-70
Talu kasutamise eest tuli teha mõisale teotööd. Teotöö jagunes
korrateoks ja abiteoks. Korrategu tähendas teomehele kohustust koos hobusega teha aasta läbi
mõisas rakmepäevi. Olenevalt talu suurusest oli ette nähtud nädalas kindel arv teopäevi.
Mõisategu tehti kubjaste järelvalve ja sundimise all. Kubjas käis kepiga järel,
kontrollis töö headust ja kiirustas mahajäänuid. Teorent ei vastanud Euroopas üha enam
leviva turumajanduse nõuetele. Kepihirmu all töötavad teomehed ei tahtnud teha mõisatööd,
talupojad aga ei olnud huvitatud enda käes olevate talude paremale järjele tõstmisest.
Uued talurahvaseadused kinnitasid, et kogu maa on mõisnike omand, kuid talude all
olevat maad ei tohtinud mõisnik enam mõisa alla võtta. Talumaad võis mõisnik kasutada
talupoegadele väljarentimiseks või müügiks.
Eestimaa 1856. a. talurahvaseadus kuulutati välja ja hakkas kehtima 1858. a. Seaduses
annaabi.ee 
