Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
Linna kultuur ja
traditsioonid on endised, s. o. võõrad. Endine linna aupaiste uustulnukate silmis
on liiga suur. Nad ei tule siia mitte uuega, rahvusepärasega, omaga, vaid tulles
ihaldavad sarnaneda olevaga, saada samaväärseiks. Linn on senini jäänud rah-
vuslikuks võõrkehaks eriti linna kodanluse osas. Ka haritlaskond on sellest
nakatatud, kui jätta esialgu arvestamata viimast segast aastat, kus isamaalisus ja
rahvuslus tõsteti kelkivaks moeks,
— sest linna moed on olnud ju ikka möödaminevad. Linnas on pesitsenud see
vaim, mille kohta Spengler tabavalt lausub: Ubi bene ibi patria.
— das gilt vor und nach einer Kultur“. Usume, et meil see on — enne kultuuri…
Jääb maa — eesti talupoeg, põllumees. See kultuuri puu, „Nährstand“, on meil
märksa suurema tähtsusega, kui seda järeldab Spengler Lääne-Euroopa kultuuri
ajaloo analüüsist. On ju meil sajandite jooksul eestluse kandjaks olnud ainult
annaabi.ee 
