Konsonant - S
suulaele) ühtlaselt lähedale, vaid jätab hääldusõhu teele nõgusa, vaokujulise kanali.
S on keelelabahäälik, moodustatakse külgi vastu hambavalli toetades. Keel paikneb õige
pisut tagapool kui t hääldamisel, keeletipp hammastest tagasi tõmbunud. Keelelihased ei
ole pinges, keelelaba kohal on parajalt avar vagu, mis laseb hääldusõhul kergesti
väljuda.
Eesti s-ile vajalikku avarat õhukanalit on võimatu saavutada keeleseljaga, kui keeletipp
on vastu alumisi hambaid nagu vene ja saksa keeles tavaline. Tämbrilt on tüüpiline eesti
s vähem terav kui vene, läti või rootsi oma, kuid mitte ka nii lai ja mahlakas, kui oleme
harjunud kuulma soome keeles.
2. Vead hääliku S hääldamisel
Kuna s kuulub keeletipuhäälikute kriitilisse rühma, tuleb harjutamisel jälgida, et
keeleselg ei oleks pinges (tähele panna keeleturja). Toetumise ajal ei tohi keel järgnevat
vokaali ette moodustada
annaabi.ee 
